Kõla taga peituv teadmine

Miks 440? Ja miks mitte?

Selleks, et orkester kõlaks üheskoos, lepivad kõik kokku ühises võrdlustoonis — kammertoonis. Täna on see 440 hertsi. See ei ole loodusseadus, vaid kokkulepe: otsustati 1939. aastal rahvusvahelisel konverentsil Londonis, ISO võttis selle soovitusena üle 1955. aastal, 1975. aastal kinnitati see standardina ISO 16.

432 Hz on kammertoon, millele Radio 432 on eelseadistatud. See jääb umbes 32 senti allapoole kammertooni 440 Hz — peaaegu kolmandik pooltoonist. Kõik toonid langevad seejuures ühtlaselt; muusika jääb samaks, ainult pisut madalamaks.

Mõõdetav on täpselt see: helikõrgus, vahemaa sentides, tegur 54/55. Kõik muu peale selle — soojem, ümaram, meeldivam — on omistus ja kuulmismulje. Radio 432 ei väida sellest midagi, vaid laseb sul ise võrrelda: lülita ümber, kuula, otsusta.

Mõõtmise piirid

Mitte kõiki muusikat ei saa ühtviisi hästi mõõta

Mõõdetakse heli, mis sinuni jõuab — see on mõõtmine, mitte eksimatu tõde.

Klassikaline muusika paneb sageli palju pille üksteise peale, lisaks kontserdisaali kaja — üksikud helikõrgused hägustuvad seetõttu rohkem kui siis, kui mängib ainult üks hääl või pill. Techno ja sarnase elektroonilise muusika puhul on suur osa teadlikult väga madal (bassid) või väga kõrge (hi-hat'id, müra) ja jääb seega väljapoole vahemikku, milles helikõrgust saab selgelt määrata.

Mõned salvestused pole ka ajalooliselt täpselt 440 Hz peale salvestatud, või nende helikõrgus on lindikiiruse ja hilisema digiteerimise tõttu veidi nihkunud — Beatles'i puhul on see teada. Radio 432 mõõdab siis ausalt, mis salvestuses tegelikult sees on, isegi kui see pole oodatud väärtus.

Üksik hääl või üksik instrument: osuti seisab rahulikult — helikõrgust on hea määrata.

Palju instrumente üksteise peal või väga madalad/kõrged helid: osuti kõigub — helikõrgust saab määrata vaid ebakindlalt.

Süvenda